Kirjutatud 14.07.11
Ökosüsteemide teenused on praegusel ajal popp mõiste. Täpsemalt räägitakse looduse osutatavatele teenustele nagu vee puhastamine, erosiooni takistamine jne rahalise väärtuse andmisest. Kevadel peeti Brüsselis traditsioonilist rohelist nädalat, mis kandis tänavu alapealkirja „Ressursside efektiivne kasutamine“ ning rääkis suuresti just sellest samast asjast. See tähenab, et ühiskonnas räägitakse looduse väärtustamisest ennekõike teenuste ja toodete pakkujana. Samas jälle räägiti samal sündmusel (endiselt) ka fundamentaalse muutuse vajalikkusest. Et tuleb end lahti murda tarbijakesksest süsteemist ja mõtlesmisiviisist. Pisut iroonline, kui arvestada, et loodusele ja elurikkusele „teenuse“ sildi külge panek hoopiski kinnistab tarbija-mentaliteeti. Kui on teenus, on ka tarbija.
Brüsseli rohelisel nädalal puudutas siiski teemat Euroopa Keskkonnaagentuuri juht Jacquline McGlade. Loomulikult on vajalik ühildada looduskaitset ja majandust, et saada nad rääkima nö samas keeles. Kuid kas on tegu konflikti või kompromissiga? Kuhu mahub inimeste mittemateriaalne suhe loodusega?
J.McGlade tsiteeris autor Kay Miltonit: „Loodusearmastus on igati austusväärne looduskaitsjate põhjendus ning on rohkem või vähem eeldatav paljudes kontekstides. Tegemist pole mitte ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse pideva vastuoluga, vaid jätkuva diskussiooniga emotsioonide rollist otsuste tegemises.“ Ettekandja tõi ka välja, et praktikas keskendutaksegi ratsionaalsusele, detailidele, struktureeritusele, piiride ja piirnormide loomisele, aga vajaka jääb eetilistest ja filosoofilistest alustaladest.
Seega ühelt poolt on justkui aktsepteeritav ja normaalne, et inimestele meeldib loodus, armastatakse loomi ja lilli jne, aga loodusest saadava emotsionaalse laengu kasutamist argumendina äris, planeerimistes on pigem ebaprofessionaalne. Käitumisökonomistid ütlevad aga, et paljud meie pealtnäha ratsionaalsed otsused on tegelikult sündinud ebaratsionaalselt. Irratsionaalsust ja emotsionaalsust ei saa eemaldada inimese olemusest, pigem võiks sellega teadlikult ja targalt arvestada. Tarbimiskultuurigi on suuresti ülesehitatud emotsioonidele (reklaamid, ostlemine kui eneseväljendusviis jne).
Pikas perspektiivis ei muuda inimeste käitumist piirangud. Tegeleda tuleb just nende väärtustega, mis meid loodusega seovad. UK kommunikatsioonifirma Futerra „Branding Biodiversity“ kava järeldab, et inimesed kaitsevad ja hoiavad loodust sellepärast, et nad seda tahavad, mitte peavad. Ja emotsionaalsus ning väärtushinnangud on ainuke viis selleks.
Suur küsimus on hetkel aga see, mida võib kaasa tuua just see sama looduse kui tootja kontseptsiooni kinnitumine inimeste mõtlemisloogikas, kuhu hetkel rohelise majanduse tõus tegelikult kipub meid viima. Majanduskasv, olgugi et sellele on juurde tulnud sõna „roheline“ (mis tõesti on suunatud puhtamatele tehnoloogiatele), on olemuselt siiski tarbimisekasvule orienteeritud. Fundamentaalselt erineva kontseptsiooni on välja toonud hoopiski Tim Jackson, kes kirjutab nn tasa-arengust (de-growth), mis toob eesmärgiks inimeste heaolu ning majandustegevuse elavdamise läbi ühiskonna heaolule kaasaaitavate tegevuste, mitte toodete tarbimise. Numbrid on lõppude lõpuks vaid mõõdikud, mis ei saa olla eesmärgiks iseeneses. Kas numbri taga peituv tegevus tagab ka meie emotsionaalse ja psühholoogilise heaolu?
Kadri Kalle 