Mis on öko?

Lugu ilmus TalveAkadeemia blogis järelkajana diskussioonile “Öko – müüdid ja tegelikkus” 6.11.12

Tartu tudengipäevade ajal võtsime TalveAkadeemiaga arutlusele „öko“ olemuse. Lihtne müüdipurustamise idee läks, nagu ka arvata oli, mõttevahetuse käigus sügavamale erinevatest ökomärgistest ning ökotoodetest.

Kohe alguses sai selgeks, et „öko“ on (liiga) lai mõiste ning „roheline“ veelgi laiem, mis tekitavad stereotüüpseid arvamusi ja sildistamist. Leiti, et pigem võiks öko(loogline) olemuslikult tähendada kooskõla tervikuga või protsessi. Ka Daniel Goleman on oma raamatus „Ecological Intelligence“ öelnud, et sellest sõnast peaks rääkima kui tegusõnast, mitte kui omadussõnast. „Öko“ on liikumissuund, mitte staatus. See, mis asi on öko täna, ei pruugi seda enam olla homme.

Tooteid ja teenuseid võib mõõta ühtepidi ja teistpidi ning nende keskkonnamõjude hindamise kvaliteet aina paraneb, kuid kas suur hulk reaalset pilti edasiandavad mõõdikud (mis võivad üksteisega ka vastuolus olla) on see, mis suudab ökot mitte-ökost eristada? Sirli Pehme tõi arutelus välja, kuidas tarbijatele saab anda vaid ühe mõõdiku, sest rohkem on üldise infomüra taustal raske hoomata. Ja jõudsimegi omadega selle tarbija juurde. Või siiski lihtsalt inimese?

Olen nõus arvamusega, et peaksime vähem kasutama sõna „tarbija“ ja rohkem „kodanik“ või lihtsalt „inimene.“ Kuigi ametlikult võivad ka tarbijal olla mingid kohustused, tähendab tarbija-keskne kultuur siiski lihtsalt mingi toote või teenuse vastuvõtjat (kes jah võib anda tagasisidet tootjale, kuid siiski ootab eelkõige pakkumisi). Tarbijamentaliteet ulatub nimelt palju kaugemale sellest kas ja mida otsustame poest osta. Hiljuti sai kuulatud Maie Kiiseli (TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni õppetool) ühte ettekannet ning temaga hiljem ka tarbimiskultuuri teemal arutatud. Tarbija-teenusepakkuja suhe kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse, näiteks kuidas me suhtume riiki ja haridusse (seda teemat puudutas suvel ka Memokraadi blogi). Ka kodanikuühendustes võib märgata käitumismalli, kus liikmed soovivad nö valmis pakette osalemiseks, mitte ise midagi uut luua. Ja kui tarbija-teenusepakkuja suhe edasi viia veel diskussiooni ajal mainitud nö looduskapitali hindamisse: millist suhtumist võib kaasa tuua ökosüsteemide teenuste pakkuja ja nende teenuste tarbija suhe? (sellekohast ühte arvamust võib lugeda UK väljaandes The Guardian ilmunud artiklis).

Öko ei ole seega väljastpoolt tulev valmis toode või teenus, mida lihtsalt tarbijana vastuvõttes me saamegi õndsaks. Kindlasti on oluline meie erinevate tegevuste mõõtmine ning vähem keskkonda saastavate asjade eristamine rohkem saastavatest. Veelgi olulisem on aga mitte ära unustada omaenda mõtteprotsessi, sest kuigi tänases faktide ja muidu müraga ülekoormatud maailmas võib tihti tunduda, et ei taha üldse koguaeg kõige peale mõelda, siis paraku mõtestamine kuulub selle terviklikuma elu poole kulgemise juurde.

Kuidas aga vabaneda laiahaardelisest tarbimismentaliteedist? (Eeldusel, et siiski võiksime tahta defineerida end kui inimesi millegi muu kui tarbimise kaudu). Viimasel ajal erinevaid käitumisökonoomika raamatuid lugedes olen saanud enam kinnitust, et mittesäästlikkusele aitab kaasa kogu ühiskond, ning meie mõttemalle kujundavad lisaks kodusele kasvatusele ja koolile ka meedia, valitsemistavad jne. Halb uudis selle juures on see, et senikaua kui peavool saadab pidevalt signaale „lihtsalt tarbi, küll meie mõtleme sinu eest, mida sul tegelikult vaja on“, on üksikutel öko-inimestel väga raske midagi muuta, sh ka tihti oma käitumist (kõik need korrad, kui lihtsalt polnud aega, ei viitsinud, ei tahtnud, ei jaksanud keskkonnahoidlikumat valikut teha). Hea uudisena võib võtta aga seda, et ühiskonnakorralduse muutusel on suur jõud ja saavutades kriitilise massi võib asi pöörduda teistpidi, nii et keskkonnavaenulike valikute tegemiseks tuleks kõvasti pingutada (küll see oleks huvitav tulevik!). Sellest, kuidas muutusi läbi viia, on üks päris põnev TED-kõne, mis kasutab küll üdini tarbijalikke näiteid, kuid kust võib leida mõne tarkusetera ka teistsuguste kampaaniate tegijatele.

Lõpuks koondub minu jaoks asi ikkagi inimloomuse suunamise, muutmiseni. Kasvõi sellise lihtsa tõdemuseni, et täiskasvanud inimestena võtame vastutuse oma tegevuste eest ning oleme valikud tehes nende võimalikest tagajärgedest teadlikud. Mitmetel ajaperioodidel minevikus ning nii mõneski kohas tänapäeval on inimest piiranud mingid muud tegurid: teatud loodusressursside puudus, vähearenenud tehnoloogia, teadmiste ja infovahetuse vähesus, survestav riigikord jne. On leitud, et mitmed vanad tsivilisatsioonid on nii kaua säilinud vaid selletõttu, et valitsev eliit on rangelt piiranud juurdepääsu loodusressurssidele. Meie igapäevases maailmas on neid piiranguid väga vähe alles jäänud, üha kergemini kipuvad vajadused ja ihad segi minema, sõltuvused tekkima ning peame olema ise need, kes õigel hetkel „stop“ oskavad öelda. Hiljuti ka eesti meedias ilmunud artikkel tõi välja, et tulevikus võib inimese edukuse enim määrata enesekontrolli oskus. Leian, et mõistet „edukus“ võib siinkohal laiendada ka selleni, kui hästi me üldiselt oma ressursside ja üksteisega hakkama saame.

Kui tulla korra tagasi esialgse teema juurde mis see öko siis on, võib ehk öelda, et see pole niivõrd üks või teine toode, mida poest osta saab, vaid pigem mõtteprotsess, mis on toimunud nii selle tootja kui Sinu ja minu enda peas. Me ei saa kunagi kõike korraga teadma, kuid peame sellegipoolest igapäevaselt valikuid tegema. Võibolla on sobilik lõpetada tsitaadiga, mida mina kuulsin esmakordselt TalveAkadeemial 2007 ja mis väidetavalt kuulub mehele nimega Reinhold Niebuhr: „[Jumal,] anna mulle rahu, et ma saaksin leppida asjadega, mida ma muuta ei saa; anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan; ja tarkust, et nende vahel vahet teha.“