Öeldes Jätku leiba! ehk tähendustest sõnade taga

Lugu ilmus ajalehes “Roheline Värav” 13.09.08

Paljud mu sõbrad teavad minuga koos sööma asudes öelda “Jätku leiba!”, mitte “Head isu!”

Igal tervel inimesel isu ikka jätkub, toit on see, mida alati ei pruugi leiduda. Ka olevat “Jätku leiba” algselt tähendanud, et olgu leivas piisavalt jõudu meie toitmiseks – eelistan alati seda just teistele soovida. Kui palju mõtleme oma öeldud sõnade tegeliku tähenduse üle? Kas me saame neist üldse ise aru? Juunikuu Rohelises Väravas arutles keeletoimetaja Kairit Henno nn rohelise sõnavara üle. Võtaksin sealt mõttelõnga üles ja läheksin edasi.

Pigem mõnus minemine

Nii mõnelegi on ilmselt teada Mikk Sarv oma väljenditega “elurikkus” ning “mõnus minemine”, mille ta pakub “bioloogilise mitmekesisuse” ja “säästva arengu” vasteteks. Iseenesest on “mitmekesisus” kummaline sõna, tähendab ju “kesine” vaest, loogiliselt oleks siis “mitmekesine” midagi mitut moodi vaest. “Elurikkus” on aga hoopis selgem, lihtsam ja ka täpsem sõnaühend. Mõne teooria järgi haaratakse elurikkuse tasandite hulka peale geneetilise, liigilise ja ökosüsteemide rikkuse ka maas­tikuline ja kultuuriline rikkus. Viimast on palju lihtsam ette kujutada osana elurikkusest kui bioloogilisest mitmekesisusest.

Mõnevõrra sama lugu on Miku teise sõnapaari, “mõnusa minemisega”. Kui “säästev” või “jätkusuutlik areng” jääb endiselt mitmele arusaamatuks sõnakõlksuks, siis “mõnus minemine” avab võib-olla selle mõtte filosoofilisemat tausta. Tahame elada ja liikuda olemisse, kus olla oleks hea ja mõnus. Paratamatult on selleks, et kõigil hea oleks, vaja midagi teisiti teha, näha oma tegude tagajärgi pikas perspektiivis, rohkem arvestada üksteisega, leida tasakaal iseenda ja meid ümbritsevaga.

Kuigi arvan, et ametlikumasse keelde sobiks “jätkusuutlik areng” oma asjaliku kõla poolest paremini, võiks “mõnus minemine” asja iva võhikule kergemini selgitada.

Roheline või eluhoidev

Võtame vaatluse alla rohelise mõtteviisi. Rohelised hakkasid maailmas tuntust koguma, kui 1970. aastatel loodi Greenpeace. Rohelised olid inimesed, kes võitlesid (ja võitlevad?) peamiselt keskkonna reostamise ja kahjustamise vastu. Nüüdseks on nende võitlusväli üsna laiaks paisunud ja sellel tegutsevad sotsiaalseid õigusi nõudvad ühendused, loomakaitsjad, pärimuskultuuri hoidjad, kliimaaktivistid. Kas nad kõik on rohelised? Austan ja jagan enamiku eelmainitud rühmade põhimõtteid.

Seoses rohelistega räägime veel energiaressursside säästmisest, looduslikest materjalidest, toidust, traditsioonide väärtustamisest, alternatiivsetest kultuuriüritustest, põlisrahvaste filosoofiast jne.

Näib, et inimesed, kellele kõik see on tähtis, ei jaga ainult ühist muret keskkonna pärast, vaid ka teistesse eluvaldkondadesse jäävaid väärtusi. Mina nimetaks seda ­pigem “eluhoidvaks mõtte­viisiks”. Sõna “roheline” tähendab minu jaoks eelkõige siiski otseselt looduse, ökosüsteemide ja keskkonnaseisundiga seonduvat.

Sõnad “elu hoidmine” ja “elurikkus” avavad paremini kultuuri, looduse, sotsiaalia omavahelist seotust. Ehk siis kõik ongi lõpuks nii lihtne: austa ja hoia elu rikkust.

Kuigi sõnadel ja definitsioonidel ei näi esmapilgul olevat suurt tähtsust kõikvõimalikust teabest üleküllastatud maailmas, on ometigi sõnad need, millest vormuvad mõtted, ning mõtted on need, millega loome enda maailma.