Lugu ilmus ajalehes “Roheline Värav” 18.09.09
Biomimikri püüab looduslikke vorme tehnoloogiates jäljendada. Kohati tunduvad
uued ideed rohelise utoopiana.
Brüsseli niinimetatud kootud majade kvartali kookonmajade karkassi põimivad kasvavate viigipuude oksad ja võrad. Võrgustikku katab päikeseenergiat püüdev biotekstiil, mille kohal laiuvad siin-seal lehestikupuhmad. Liikumisteed jalge all kerkivad sildadena maapinnast pisut kõrgemale, jättes mulla puutumata. Looduslikud protsessid saavad jätkuda ning “majapuud” segamatult mullast toituda.
Kirjeldatud kvartal avatakse Brüsselis endise autotehase asupaigas aastal 2097, kinnitab suvel Brüsselis avatud näituse “Vegetal City“ (taimne linn) stendil oma veendumust belgia arhitekt Luc Schuiten.
Visionäärarhitekt Schuiten kasutab oma fantaasialinnu kavandades biomimikri põhimõtet ning pakub vägagi loovaid lähenemisi sellele, kuidas inimeste elupaigad (linnad) võiksid rohkem sarnaneda looduslike elupaikadega. Seda nii visuaalselt kui ka funktsionaalselt, sest linn on elav organ ja peaks toimima kui iga teine ökosüsteem.
Tänapäeval muudetakse aina uued looduslikud alad linnadeks. Kas need suudaksid ka iseseisvalt toimida, kui sideme ümbritseva ökosüsteemiga lõikavad läbi betoon, metall ja asfalt? Seega on oluline küsimus: kuidas tagada, et veel olemasolevad süsteemid jaksaksid eluks vajalikke protsesse käigus hoida?
Luc Schuiteni joonistustel laiuvad järveäärsed kvartalid lainetena, teisal kõrguvad kanjonina või kerkivad puhkeva lootoslillena liivastel väljadel. Nende funktsioneerimine on loomulik ja ka ümbritseva keskkonnaga paremini kooskõlas.
Schuiten mitte ainult ei kujunda ja visanda, vaid püüab oma ideid ka ellu viia. Ta on üks esimesi arhitekte Euroopas, kes juba 1970. aastatel ehitas energeetiliselt iseseisva maja, mis kasutab päikse- ja tuuleenergiat. Tegu on justkui tänapäevase Leonardo da Vinciga: Schuiteni ideekavandite hulka kuuluvad ka üllatava disainiga keskkonnasõbralikud õhu- ja maismaasõidukid.
Teistmoodi mõtlemine paistab välja ka näituse autori biograafiastendilt. Muuhulgas saab teada, et arhitekt hukkub aastal 2035 lennuõnnetuses omaloodud lennumasinaga ning et pärast 2038. aasta ökoloogilisi katastroofe otsustab ÜRO hakata Schuiteni ideid realiseerima.
Luc Schuiteni fantaasia näib olevat piiritu ja kindlasti võivad mõned tema kujutlused tunduda liigagi utoopilised. Kuid leidub ka väga lihtsaid ideid, kuidas linnapilti rohelusega rikastada. Näitusel jalutades ja jooniseid vaadates võib paljudel tekkida küsimus: miks me seda ei tee?
Samas meenub ühe soome keskkonnakaitsja ütlus: “Lahendused, mida on seni peetud realistlikeks, on meid viinud ainult hävinguni. Võib-olla on aeg utoopilisteks lahendusteks.”
Kadri Kalle 