Muld – meid kõiki toitev, aga samas hääbuv ema

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Loodus, aprillis 2017

Looduskaitses on kõnekeeles kasutusel sõnapaar „karismaatiline megafauna“. See viitab liikidele, keda peetakse armsaks ja/või majesteetlikuks: näiteks tiiger, lõvi, hiidpanda. Seetõttu on lihtne nende kaitsel saada inimeste poolehoidu. Märksa keerulisem on kaitsta selliseid liike, kes on kas ülipisikesed, ei paista kuskilt välja või on lausa koledad. Nõnda on ka ökosüsteemide kaitsega. Vihmametsade tähtsusest ja kaitsest saab enamik inimesi aru: lopsakas taimestik, meeletu elurikkus, Maa kopsud.

Mõelgem aga mullale: kuumal ajal tolm, märjal ajal pori. Ei ole eriti kütkestav. Ka see, kuidas me mullast räägime, näiteks kasutame terminit „pinnas“, tekitab tunde, nagu olekski muld lihtsalt elutu pind, mille peal saame kõndida ja mis on seal, kuhu muru või asfalti ei ole veel pandud.

Ühel põllumajandustarvikutega kaupleva poe sildil USAs oli kord kirjas: „Hoolimata kõigist meie saavutustest, võlgneme oma eksistentsi õhukesele huumuskihile, ja faktile, et vihma sajab“. Ehkki öeldud veidi lihtsustatult, on see põhimõtteliselt siiski tõsi.

2014. aasta lõpus juhtis ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) oma avalduses tähelepanu sellele, et kui mulla vaesumine jätkub samas tempos, on maailmas võimalik toota veel vaid umbes 60 aasta jagu saake. See on muret tekitav olukord, mis ühtlasi viitab, et hiljemalt sajandi pärast võib meid tabada päris ränk toidukriis. Kui meil ei ole enam viljakat mulda, kus kasvatada toitu (95% meie toidust tuleb üht- või teistpidi mullast), ei loe enam see, kes võitis valimised või kuidas muutub nafta hind. On isegi pisut irooniline mõelda, et meie tsivilisatsiooni edu kõige esmased tagajad – õhk, vesi, muld – jäävad meile tihti nähtamatuks.

Hävimas on ökosüsteem, mida me siiani ei tunnegi. Kuigi muld võib paista elutu osa pinnast, millel kõnnime ja sõidame autodega, on see üks huvitavaim ökosüsteem. Et me mullast justkui mööda vaatame, on väga suur probleem.

Veerand kogu maailma elurikkusest peitub mullas ning me teame sellest elust alla kümnendiku, tõdeb Tallinna ülikooli mullaökoloog Piret Vacht. „Mulda ei saa lihtsalt ühest kohast teise tõsta, ilma häirimata või hävitamata sealset elustikku. Muld on tegelikult elusorganism,“ selgitab ta. Just mullas olevate elusorganismid panevad seal leiduvaid toitaineid ringlema ning teevad need taimedele kättesaadavaks.

Kummaline, et peame eri riikide maavarade hulka kuuluvaks kulla ja muude metallide varusid, aga mulda mitte. Geopoliitilisele olukorrale võib oma värvingu anda ka fakt, et ühed maailma kõige viljakamad mullad asuvad Ukrainas. Näiteks Hiina rendib oma toiduvajaduste katmiseks osa Ukraina põllumaast. Hiinat ennast ähvardab paraku kõrbestumine, nagu paljusid teisi riike. Usutavasti olevat ka Sahara kõrb olnud kunagi viljakas maa.

Toitainete ringlus. Mulda ohustavad põhiliselt erosioon, toitainete, orgaanilise süsiniku ja elurikkuse kadu, mulla hapestumine, sooldumine ja reostus, mulla tihenemine ning kinnikatmine (näiteks asfaldiga). Maailma eri piirkondades on probleemid mõnevõrra iselaadi.

Üldjuhul peaksid saagikoristusega mullast välja võetavad toitained sinna tagasi jõudma. Ent üleilmses toidutootmises seda ei juhtu: toidujäätmed, mis tegelikult saaks kompostina tagasi mulda anda, on kodupõllust lõpuks tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Eestis on lisamure taimetoitainete, eriti fosfori ja kaaliumi kadu sagedaste vihmade tõttu: veega uhutakse need mullast välja. Selle kohta arvab Piret Vacht, et vajaduse korral võib siiski mullale mineraalset fosforväetist juurde anda. Mahepõllumajanduses kasutatakse näiteks kondijahu, sõnnikut, komposti. „Kui põllumajanduses radikaalseid muudatusi ei tehta, tuleb see fosforiit lõpuks ikkagi välja kaevata,“ arvab Piret Vacht. Alternatiiv oleks näiteks kasutada sümbiootilisi seeni, kes muudavad fosfori taimedele paremini omastatavaks.

Vähem tallamist. Väga oluline aspekt on mullaharimine. Kuigi künd käib meie meelest mullaga kokku nagu leib ja rukis, tallame selle käigus jõudsalt pinnast. Paraku on sellel negatiivne mõju mullaelustikule.

Viimasel ajal on üha enam räägitud sellest, et mulda võiks häirida võimalikult vähe. Üks meetod on otsekülv, kus seemned külvatakse mulda ilma eelneva harimiseta. Uuringute järgi võib mulla elutegevus olla sel juhul isegi intensiivsem, kuid ka saagikus võib suureneda. Tihti käsitatakse Eestis kündmist praegu veel mehaanilise umbrohutõrjena, mis on odavam kui pritsida kemikaalidega. Mullaelustikule võivad kahjulikud olla aga mõlemad.

Vabatahtlikust tööst väikestes mahetaludes mäletan, et mõneski kohas kitkuti umbrohtu välja võimalikult vähe. Ka Piret Vacht nõustub, et peenraid ei pea umbrohust alati täiesti puhtaks tegema, sest neil on oma roll, näiteks osaliselt kaitsevad umbrohud põllukultuure eri kahjurite eest.

Muld pole ainult maainimeste asi. Ükskõik, kus elame, sõltume kõik mullast: selles kasvab meie toit. Ent muldade olukord ei ole probleemne üksnes põllumajanduspiirkondades. Väga oluline hävitav tegur on ehitus, ning uusi hooneid ja elamurajoone rajatakse peamiselt linnades ja nende lähedal. See teema on Piret Vachtile eriti südamelähedane: „Kui pikk on ühe hoone eluiga? Viiskümmend aastat? Muld toidab aga tuhandeid aastaid. Ehituse käigus hävitatakse mulla elustik peaaegu täielikult. Kui hoone ükskord laguneb, kulub sealse mulla taastamiseks sadu aastaid, enne kui pinnases midagi jälle kasvatada saab. Säilitada on oluliselt lihtsam kui taastada, kuid lühiperspektiivis tavaliselt kallim.“

Linnade laienemine tähendab tihti seda, et mullakiht nendelt aladelt eemaldatakse ja ülejäänud osa kaetakse asfaltiga, seega isoleeritakse. Nõnda häirub toitainete ringlus mulla ja ülejäänud keskkonna vahel. Ka vihmal ei ole pinnast, kuhu imbuda, nii võivad hoogsa saju tõttu hakata linnatänavatel voolama jõed.

Samas on üle maailma üha rohkem hakatud linnades toitu kasvatama. Näiteks Los Angeleses võimaldab linnaaiandus saada inimestel värsket toitu, mis muidu kiirsöögikohtadest ja supermarketi töödeldud toidust pungil elukeskkonnas on üsna keeruline.

Parim tulevikuinvesteering: soeta maad. Mida saaksime ise mulla heaks iga päev teha? Piret Vachti arvates on esimene samm eelistada toitu, mida ei ole taimekaitsevahenditega pritsitud. Teiseks tuleb oma toidujäätmed kompostida. Vacht selgitab võimalusi: „Soomes on paljudel kortermajadel väike kiirkomposter, kust saab paari kuuga komposti maja ümber olevatele taimedele. Eestis on näiteks juttu olnud vihmaussikompostimise teenusest kortermajadele. Teenuse pakkuja käiks keldris vihmausse üle vaatamas, inimesed peavad vaid neile toidujäätmeid tooma.“

Kõige parem tulevikuinvesteering on hankida endale kasvõi väike osa maad ehk viljakat pinda ning selle eest hoolt kanda. Kasvatada näiteks kaunvilju ja muid liblikõielisi, mis aitavad mullas siduda taimede kasvuks hädavajalikku lämmastikku. See on toidujulgeoleku esmatase.

Mis teeb mulla põnevaks? Piret Vacht on seda meelt, et mulla põnevus seisneb selle mitmekesisuses: kirju on nii selle elustik kui ka protsessid mullas. Muld on võimeline meile väga palju pakkuma.

Me räägime oma kodumaa tundmisest, aga esmalt peaksime lihtsalt tundma oma maad ning mõistma, et see pind, millel me iga päev kõnnime, on elav süsteem.

Kas teadsid, et ..

• muld on maailma suurim veefilter ja mahuti, kontrollides magevee kvaliteeti ja hulka;
• neljandik maailma elurikkusest asub mullas; toitu saab kasvatada just tänu mullas leiduvatele elusorganismidele, kes ajendavad toitainete ja vee ringluse;
• mullas peitub rohkem süsinikku kui kogu maapealses taimestikus;
• enamik maailma muldi on kas halvas või väga halvas seisus;
• kui muutusi ei tehta, võib suureneva erosiooni tõttu 2050. aastaks hävida 10% potentsiaalsest saagist. See on samaväärne olukorraga, kui maailma põllumajandusest jääks kõrvale kõik India põllumajandusmaad.

Allikas: Status of the world soil resources, FAO, 2015